Täiendused
1. Enesehoiu ja professionaalsuse tagamine
1.4 Millised on kolm teie meelest kõige paljutõotavamat uuendust teie õpetamisvaldkonnas? Mida enda jaoks kasulikku olete avastanud teaduskirjandusest / uuringutest?
Mina toon välja järgmised trendid ja uuendused, mida pean oluliseks.
Esiteks ennastjuhtiv õpilane. Ennastjuhtiv õpilane on muutunud viimastel aastatel üheks keskseks märksõnaks hariduses. Tänapäeva maailm muutub kiiresti – tehnoloogia, tööturu ja ühiskonna ootused on pidevas arengus. Õpetajana pean aitama kujundada õpilasest iseseisva, vastutustundliku ja eneseteadliku õppija, kes suudab end juhtida ka väljaspool klassiruumi.
Üha rohkem keskendun sellele, et õppija oleks oma õppimise autor ehk oskab eesmärke seada ja valida ka ise õppimisviise. Eesmärgi peab õpilane ise seadma, mina saan teda toetada. See on üks suurtest muutustest -õpetaja muutub protsessis üha enam mentoriks. Tunnetan, et see protsess ei lähe lihtsalt ja sammud on aeglased ning minu hinnangul peavad koolis kõik õpetajad ühte sammu astuma, siis on tulemus parem. Sõltumata ainest peame kõik oma koolis rakendama ja juhtima õpilased pinnapealsest õppimisest sügavat õppimist kasutama.
Lisaks mentoriks olemisele on teine oluline asi – õppija emotsionaalne mõjutamine. Julgustamine. Õpilased saavad alati küsida minu käest selgitusi, kuid neile jäi ülesanne arusaamatuks või soovivad muus osas tuge. Vastan ja juhendan alati hea meelega. Minule on oluline, et õpilane julgeks alati nõu küsida. Õpetaja alaline küsimus tema töös on: „kuidas kasvatada õpirõõmu?“. Sellele ühte head vastust pole, kõik õpetajad otsivad sellele vastust. Minu hinnangul üks komponent on siinjuures väikesed edusammud.
Õpilane saab alati küsida nõu ülesande täpsustamiseks ning alati ka vastuse.
Ennastjuhitud õppe puhul tuleb õpetajal teada ka ohtusid ja püüda neid ennetada. Lugesin ja kuulasin Tallinna Ülikooli doktorandi Õnne Uus mõtteid ja järeldusi, millised tegurid mõjutavad laste võimekust enesejuhitud õppes. (https://www.tlu.ee/meediavarav/videod/ekspert-eetris-onne-uus-enesejuhitud-oppimine-tulnud-selleks-et-jaada).
Lapse töömälu ei suuda rohkes õppematerjalis selekteerida olulisi elemente, et jõuda õige vastuseni. Selleks on vaja mitmeid kognitiivseid oskusi ja võimet kiiresti ümberlülituda. Õnne Uus avaldas oma töös arvamust, et meil ühiskonnas polnud head ettevalmistust ega mudelit, kuidas enesejuhitud õpe hästi töötaks. Suur mõju on infotehnoloogilisel arengul, kus on vaja suur hulk infot läbi töötada. Minu, kui õpetaja, roll on vaadata, et info ülekülluse tõttu ei tekiks õpilastel kognitiivsel tasandil ülekoormus. Võtmeküsimus on, kuidas seda enesejuhtitud õpet teha nii, et „õpilased seejuures katki ei läheks“? Siin on väga raske ühest retsepti anda, õpetajale on see pidev otsimine ja töö. Me ei saa alati olla perfektsed.
Teiseks uuenduseks pean multimodaalset pedagoogikat. Juba praegu võtavad õpikute kõrval üha suurema rolli videod, filmid, helifailid, arutelud. Ma ise kasutan õppefilme edu.arkaader.ee keskkonnas, mis pakuvad üsna häid arutelu võimalusi.
Kolmandaks – õppimine tehisintellektiga dialoogi kaudu. Oluline pole õpetada õpilasi lihtsalt vastama, vaid just küsimusi esitama ja saadud vastuseid kritiseerima. Alles rääkisime õppetöös kahesuunalisest liikumisest õppetöös: õpilane ja tehisintellekt ning õpetaja ja tehisintellekt, siis nüüd muutub see üha enam ringiks: õpetaja – tehisintellekt – õpilane.
Võtmesõnadeks on personaliseeritud õpe ja tugi. Minu roll on siin ülesande püstitamine ja abistamine eesmärgi seadmisel, tulemuste analüüs, emotsionaalne mõjutamine.
Usun, et kaugel pole aeg, kui kasutusele tulevad nn tehisintellektil põhinevad õpikud, mis võimaldavadki personaalset õpet. Tehisintellekt võimaldab juba praegu minul teha kiiremalt ja lihtsamalt erineva keeletasemega tekste vastavalt õpilaste võimekusele.
Minu õpetamisvaldkonnas näen suundumusest suurimat potentsiaali ennastjuhtiva õppija tugevdamises, tehisintellekti teadlikumas kasutamises kõigi osapoolte poolt ja õppimise personaliseerimises. Viimane on suur väljakutse õpetajale, aga väikeste sammudega saab seda teed astuda. Mõned näited on porfoolios ka välja toodud: individuaalne õppekava õpilasele, erinevad ülesanded (töölehed) vastavalt võimetele, näiteks luuletusest osade salmide õppimine, näiteks ChatGPTs teksti analüüsimiseks palun koostada teksti kahe, vajadusel ka kolme erineva keeletasemega (A2.1, B1 jne).
Ülesande koostamisel individuaalne lähenemine.
Kuna olen ise asunud õpetaja karjääriteele, siis mind on huvitanud ka selles vallas tehtud uuringud. Bärbel Luhari-Err uurimus „Ennastjuhtiva õppija oskused õpetaja karjäärimudeli kujundamise sisendina“ (https://www.tlu.ee/sites/default/files/it%20osakond/Artiklid/Artiklid%202022/Barbel-Luhari-Err_Ennastjuhtiva-oppija-oskused-opetaja-karjaarimudeli-kujundamise-sisendina..pdf) andis mulle tõuke ja motivatsiooni teadlikumalt kavandada oma koolitusi ja seada endale eesmärgiks aastas vähemalt 3 koolitust läbida. Kui õpetaja on teadlikum, siis on ka õpilased teadlikumad. Õpetaja on ise pidev õppija.
Uuringust selgus, et õpetaja tööalane enesetäiendamine ja professionaalne areng on toetatud enesejuhitud õppimisest ning tema kompetentsus on pideva enesetäiendamise tulemus. Õpetaja enesetäiendamisel on oluline osa õpetaja karjääri mitmekesistamisel ja kompetentside arendamisel. Täiskasvanud õppijana juhib õpetaja oma professionaalset arengut enesejuhitud teadliku õppimise kaudu.
Minu jaoks pole juurde õppimine mitte töö tõttu lisanduv kohustus, vaid just sisemiselt tunnetatud vajadus. Õppimine on põnev, lisab teadmisi, aitab töörutiinist välja, lisab kontakte ja on võimalus kogemusi jagada.
1.5 Olete kirjutanud, et seate eesmärgiks rohkem uurida teaduspõhiseid meetodeid, lugeda haridusteaduslikke artikleid ja osaleda seminaridel, et testida ja rakendada uusi ideid. Mis on esimene valdkond, mille kohta uusi teadmisi saada soovite ja millise tee selle teadmise omandamiseks valite?
Juhtusin aasta algul lugema Õpetajate Lehest artiklit „Keeleteadlik aineõpetus – möödapääsmatu suund koolis“. https://www.opleht.ee/2023/04/keeleteadlik-aineopetus-moodapaasmatu-suund-koolis/.
Minul tekkiski küsimus, kuidas siis praktiseerida oma töös keeleteadlikku aineõpetust? Keeleteadlased peavad üheks õppimisel nähtamatuks jäävaks probleemiks seda, et keeleliste erinevustega ei arvestata õppimisel piisavalt. Kui varieeruvad tekstid, peaksid varieeruma ka õpistrateegiad ja -meetodid.
Mina tunnen, et just selles osas vajan rohkem teadmisi ja tuge, kuidas õpistrateegiaid ja -meetodeid paremini ja ka õigesti rakendada.
Sellest sügisest (novembrist) asun õppima Tallinna Ülikoolis. Leidsin sobiva mikrokraadiprogrammi “Keeleteadlik aineõpetus”. Mikrokraadiprogrammi läbimisel omandan mitmekeelses klassis õpetamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Ootan seda koolitust väga.
Teiseks tunnen vajadust teadmise järgi, kuidas õpilased saaksid üha paremini sõnavara omandada ja meelde jätta.
Detsembris lähen koolitusele “Aktiivõppe meetodid sõnavara õppimiseks ainetundides.” Usun, et saan sellelt koolituselt metoodilist ja praktilist abi. Koolitus annab võimaluse katsetada ise läbi aktiivõppe meetodeid, mis aitavad õpilastel uut sõnavara tunnis meelde jätta ja kiiresti omandada.
Nagu kõiki õpetajaid, nii ka mind huvitab küsimus: kuidas õpetada õpilast õppima? “Distantsilt targemaks” veebiseminarid on minule jaganud kogemusi https://www.digiriiul.ee/vaatan/distantsilt-targemaks-luubi-all-opetajate-oppimine-opimotivatsioon-ja-opiringid/).
Tallinna Ülikooli kooliarenduse teadur Piret Oppi arutleb õpetajate õppimise teemadel. Oluline on, et õpetaja õpitu jõuaks hiljem ka klassiruumi. Seepärast soovin ka ise uusi teadmisi omandada, et nende toel pakkuda paremaid lahendusi ka õpilastele. Vastutus õpilaste teadmiste ees on väga suur.
Tutvudes TALIS uuringuga (https://harno.ee/sites/default/files/documents/2025-10/TALIS_2024_Eesti%20tulemuste%20lühiülevaade%201.pdf) leidsin toetava fakti, et Eestis on õpetajate kõige sagedamini nimetatud stressiallikad õpilaste õpitulemuste eest vastutamine (52%), õpilaste sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest vastutamine (46%) .
Samuti analüüsis uuringu aspekte Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor Äli Leijen Õpetajate Lehes, kus ta märgib, et keerulisemaks ja mitmekesisemaks on läinud ka olukord klassiruumis – nii keeleliselt, kultuuriliselt kui ka õpivajadustelt. Õpetajate suurimad stressiallikad on õpilaste õpitulemuste ning sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest vastutamine ning HEV-õpilaste jaoks tundide kohandamine.
Tutvusin Mikk Granströmi ja Eve Kikase uuringuga „Õpetajate ja õpilaste hinnangud õpistrateegiate tõhususele: ülevaade Eesti koolide tulemustest“. https://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/view/23125/17555.
Uuringust selgus, et õpilased kasutavad pigem pindmist
õppimist soodustavaid õpistrateegiad. Ka mina võin seda oma praktika põhjal kinnitada. Õpilased ütlevad tunnis sageli, et õppisin kodus sõnu pähe, aga meelde ei jäänud. “Selleks, et õpilased liiguksid keerukamate ja sügavat õppimist toetavate õpistrateegiate kasutamise suunas, peavad õpetajad teadlikult toetama õpilaste teadmisi õpistrateegiate kohta ja nende kasutamist.” Sellest on olnud minule abi, et liikuda ka oma tundides nn massõppimisest ja lineaarsest õppimisest rohkem õppimise hajutamisele, igapäevaeluga seostamisele, meenutamisele, eeskmärkide seadmistele.
Seepärast püüan ise tunnis uute sõnadega tutvumisel leida õpilastega seoseid või manada pilte silma ette ja soovitan sama kasutada ka kodus õppimisel. Samuti jagada ülesandeid väiksemasse rühma ja kirjutada paari lausega kokkuvõte. See aitab paremini kinnistada.
Minu tundides üks oluline osa on meenutamine, mis meenub selle teemaga seoses õpilasele, samuti proovida teemat seostada reaalajaga, vaadelda, kirjeldada.
Olen leidnud paar head raamatut, millega tutvumist olen alustanud. Plaanin need käesoleva aasta lõpuks läbi töötada ja häid nippe kasutama hakata. Carol Vorderman “Õpime üheskoos õppima”, Barbara Oakley ja Beth Rogowsky “Teadlik õpetaja”, Kaisa Lepajõe “Tõhusa õppimise saladused”.
2. Õppijate toetamine
2.6 Palun tooge täiendavalt kaks konkreetset näidet väärtuste kujundamise ja nende järgimise kohta.
Eesti keele tundides on väärtuskasvatus väga oluline ja ühtlasi keelt õppides vaatame ju sügavamalt tekstide taha. Õpilastega analüüsin tekste, filme ja olukordi, mis aitavad mõista teiste vaatenurki ning kujundada empaatiat ja vastutustunnet. Rõhutan keele eetilist kasutust ning arutame, kuidas sõnad mõjutavad inimesi ja ühiskonda.
Näiteks empaatiat, hoolivust ja sallivust saab kujundada noortekirjanduse või filmide vaatamise kaudu. Vaatsime kuuendate klassidega err.ee filmi “Kaka ja kevad”. Arutasime seejärel mõtet “et, eluring toimiks, on armastust alati vaja”.
Paaristunnis (2 eesti keele tundi) jõudsime vaadata noortefilmi “Fränk”, mille sisu põhineb tõsielusündmustel. Selle filmi keskmes on sõprus, hoolimine, eneseleidmine, pereväärtused. Arutasime õpilastega, kuidas leida endas rahu ja leppimine ning kui suur roll on noore inimese elus perekond.
Noortefilm keskkonnast edu.arkaader.ee
Animafilmi “Peegeldus” valisin õpilastele seepärast, et film õpetab ennast armastama sellisena nagu sa oled. Õpilased arutlesid, kuidas nemad ennast näevad ja kas nad on sõbrad oma peegelpildiga. Samuti kirjutasid õpilased vihikusse oma positiivsed iseloomujooned.
Lugude ja tekstide kaudu püüan arendada empaatiavõimet, mis on minu jaoks üks olulisemaid inimese juures. Pärast lugemist korraldan arutelu või väitluse teemal „Mida tähendab olla hea sõber ja kuidas erinevad inimesed võivad olla head sõbrad?“ Õpilased õpivad mõistma, et väärtused mõjutavad meie käitumist ja suhtumist teistesse. Kujundatavad väärtused on empaatia, sallivus, hoolivus, austus.
Häid tekste ja lugusid olen 6. klassi tundides kasutanud lasteraamatutest: näiteks “Karupoeg Puhh”, “ Kalle Blomkvist ja Rasmus”.
Sõprus ja koostöö tuleb hästi esile, kus Puhh ning tema sõbrad näitavad, et tõeline sõprus tähendab üksteisega jagamist, toetust ja üheskoos tegutsemist. Samuti lihtsuse ja hetkes elamise väärtustamine. Puhhi lood rõhutavad, et õnne ei pea alati kaugelt otsima, vaid võib leida igapäevastest väikestest rõõmudest. Aga ka erinevuste aktsepteerimine, sest tegelased on väga erinevad (nagu Puhh, Notsu, Iiahi jne), aga just nende omavaheline erinevus rikastab nende ühist maailma.
Puhhi raamat sobis väga hästi ja ka meeldis Ukrainast tulnud õpilastele.
Tegime tunnis arutelu: „Kes on minu sõbrad ja kuidas ma saan olla hea sõber?“ Kodus tuli raamatust valida üks tegelane ja kirjeldada, mis on tema tugevused ja positiivsed jooned.
Erinevuste aktsepteerimine. Iga õpilane pidi mõtlema, mis mis on tema eriline omadus ja oskus ja kuidas see aitab tal sõpru või klassikaaslasi toetada.
Julgus ja initsiatiiv. Peategelane (Kalle Blomkvist) astub ette, kui tekib keeruline olukord ja demonstreerib, et ka lapsed suudavad võtta vastutust ning tegutseda. Iga õpilane mõtleb tunnis, mida tema teeks vastavas olukorda.
Lasteraamatutest olen leidnud häid tekste, mida annab siduda keeleõppe ja väärtuste kujundamisega.
2.9 Palun tutvustage detailsemalt kolme enda tunnis kasutatavat hindamismeetodit.
Porfoolios 2. kompetentsi all ma kirjeldasin õpilaste hindamist, seal on ka mõned näited tagasiside lehtedest.
Mõned näited konkreetsemalt. Protsessi- ja tagasisidepõhine hindamine. Ukraina lastele loodud koolides kasutasin rühmaga hiljem liitunud õpilaste traditsioonilise hindamise asemel paar-kolm kuud kujundavat hindamist ja ekoolis tagasiside andmist. Samuti sai õpilane ise hinnata oma õpitut. Näiteks värvide õppimisel küsisin pärast vastamist: „milliste värvide meeldejätmine oli kõige raskem“, „mis sa arvad, kuidas sul täna läks“, „millist abi sa kasutasid värvide meeldejätmisel?“
Mind huvitab väga meetod, mida õpilane kasutab õppimisel. Ja kui õpilane oskab õppimist ümbrusega seostada, siis on minupoone hinnang alati kõrgem. Isegi kui ta ei osanud kõiki värve ära tunda. Aga kui ta suutis minule selgeks teha, et värve jättis ta meelde kodus asju (mööblit jms) vaadates, siis oli ta ülesande väga hästi teinud ja sain minult hinnangu: „olid väga tubli, leidsid kodus paljud värvid üles ja oskasid neid nimetada“.
Hindamisel tahan suurendada projekti- ja grupitööde osa, ka õuesõppe hindamist. Nii saab õpilasest parema ülevaate. Kuna olen teinud ka õuesõpet, siis tublimad on saanud ekoolis hinnangu kiitusena: „olid tubli ja aktiivne, leidsid kiiresti vajalikud objektid ja oskasid neid kirjeldada“.
Kasutan tunnitöös tagasisidena kiitusi. Kui õpilane teeb midagi hästi, siis peab ta saama ka tunnustatud. Teisalt on väga oluline, et enesejuhitud õpilane oskaks öelda, mida ta teeb järgmisel korral teisiti, kui ta oma praeguse tulemusega/hindega rahul pole. See juhib õpilase analüüsi teele.
Õpilane peab saama tunnustust edusammude eest.
Kriteeriumipõhisel hindamisel lähtun eelnevalt kokku lepitud hindamiskriteeriumitest (sisu, keel, õigekiri, vajalikud visuaalsed materjalid, esinemine). See on objektiivne ja läbipaistev, sest õpilane teab täpselt, mille järgi teda hinnatakse. Seda kasutan näiteks esitluste ja projektide puhul (“Minu parim reis”, “ Põnev koht Eestis”).
Näide kriteeriumipõhisest hindamisest, kui töö on tehtud hindele “väga hea”.
Sisu: Teema on põhjalikult uuritud, sisaldab huvitavaid fakte ja isiklikku vaatenurka.
Struktuur ja loogika: Selge sissejuhatus, põhiosa ja kokkuvõte.
Keelekasutus ja väljendus: Sõnavara on mitmekesine, laused korrektsed ja sobivad olukorraga.
Esinemine: Julge, selge ja hea tempo.
Visuaalid: Visuaalid toetavad sisu, töö on hästi ette valmistatud.
Mina annan õpilasele ka kujundava tagasiside suuliselt: “sinu esinemise juures paistis eriti silma põnev sisu…., sa oled hea rikkalikus sõnakasutuses…”.
Pärast kontrolltööd või ka tunni lõpus kasutan refleksioonilehti, kus õpilane hindab ennast ise. Enamasti teeme seda suuliselt. Õpilane arutleb: “mida ma oskan hästi, millest ma veel aru ei saa, millel tahan põhjalikumalt peatuda, mida ma proovin järgmisel korral teisiti?”
Õpilaste töölehed tagasisidega ja eesti keele vihikud ülesannetega.
Samuti teen kaashindamist näiteks rühmatöös: „Ütle, mis sulle sõbra töös meeldis ja mida ta saaks täiustada.“
Tunni lõpus küsin mõnelt õpilaselt: „Mis täna kõige paremini välja tuli?“
Tagasiside andmisel kasutan stiili “Ma märkasin, et…”. Näiteks „Ma märkasin, et sa võrdlesid tegelasi põhjalikult – see näitab, et mõistad loetut hästi.“
Annan tagasisidet hinnete kohta nii kirjalikult ekoolis kommentaarides kui ka suuliselt põhjendusega: Miks hinne tuli? Mida saaks parandada?
Kasutan õppimist toetavat hindamist. Näiteks kirjutan töölehele tagasiside. Eesmärk pole hinnet panna, vaid aidata mõista, mis on hästi ja selge, mida saab paremini teha.
Muidugi kasutan ka õpilaste enesehindamist. Õpilased täidavad lühikese refleksiooni pärast ülesannet (“Mida ma oskasin hästi?” jne). See aitab õpilasel vastutada oma õppeprotsessi eest.
Lasen mõnikord ka kaaslastel/pinginaabril hinnata suulist vastamist või esitlust. “Mis oli tugev külg, kas oli huvitav? Mis võiks olla parem?” Arendab ühtlasi kriitilist mõtlemist ja suhtluspädevust.
Kokkuvõtvad meetodid: kontrolltööd, testid, arvestustööd.
Projektitööd ja esitlused.
Arvestushinded perioodi või kursuse lõpus.
Annan korra aastas hinde ka õpilase kogutud portfoolile ehk siis kokku kogutud kõik tunnis tehtud töölehed ja eesti keele vihik, kus on harjutused.
3. Enda organisatsiooni ja selle inimestesse panustamine
3.4 Palun tooge kaks näidet, kuidas toetate kolleegide professionaalset arengut.
Ukraina kolleegid on vajanud infot ja juhendamist laiemalt igapäevaeluga seonduvates küsimustes. Oma teadmiste piires olen kolleege aidanud.
Samuti tutvustanud Ukraina kolleegidele Eesti koolelu. Kuna Ukraina õpetajd valmistusid eesti keele tasmeeksamiteks, siis jagasin olemasolevaid materjale harjutamiseks ning jagasin ka linke, kus nad said ise eksamiks harjutada (https://harno.ee/eesti-keele-tasemeeksamid#b1-tase).
Kolleegidele laenatud raamat keeleeksamiks valmistumiseks.
Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis on programm „Keelesõber“, kus iga eesti keele õpetaja leiab endale mõne keelesõbra (venekeelsete õpetajate hulgast), et rohkem praktiseerida ja kõneleda koos eesti keeles. Panustan samuti oma kooli venekeelsete kolleegide eesti keele ladusamaks muutmisse. Minu keelesõber on 8D klassijuhataja. Vestleme paar korda nädalas, arutades ühtlasi ka õpilaste saavutusi ja probleeme keeleõppes.
Osalen ka Integratsiooni Sihtasutuse keelelähetuse projektis, mis pakub muu emakeelega avaliku sektori töötajatele tuge eesti keele õppes. Olen FB “Keelelähetused” grupi liige ja toetan seal oma keelsõpra, näiteks aidata tal võita keelelähetus toredasse kohta.
Toetan oma keelesõpra keelelähetuse projektis.
Kuna oman hariduslike filmide keskkonnale edu.arkaader.ee ligipääsu, siis olen kolleegidele tutvustanud selle keskkonna kasutusvõimalusi tunnis: kuidas kasutada olemasolevaid õpiobjekte, kuidas teha endale sobilikke klippe jne.
Tutvustan kolleegidele selle keskkonna kasutusvõimalusi.
Uutes koolikollektiivides olen alati jaganud oma kogemusi uute kolleegidega. Heaks näiteks on siin olnud praktilise silla loomine kahe sarnase kooli vahel – Ukraina lastele mõeldud koolid. Liikusin Vabaduse koolist Räägu kooli ning kuna olin Vabaduse koolis õpetanud 7., 8. ja 10. klassi, siis oli minul teadmine, mida võiks paremini ette valmistada 5. või 6. klassis, et õpilastel oleks lihtsam järgmistes klassides kohaneda. Näiteks, millistele üldpädevustele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, kuidas valmistada ette õpilasi suuremaks koormuseks. Jagasin kolleegidega oma tööplaanide näidiseid, saime neid üksteisega võrrelda ja nii leidis igaüks midagi kasulikku enda tarbeks. Samuti olen kolleegidele lahkesti jaganud lasteraamatuid.
Üks mõte, mille teostamist ma kaalun, on oma praeguses koolis eesti keeles õpetavatele õpetajate õpiringi loomine. Inspiratsioon tuli oktoobris toimunud Tartu Haridusfestivali seminarilt, kus kaks kogenud õpetajat lõid oma koolis õpetajate õpiringi ja jagasid ülikoolis õpitavaid teadmisi. Sellest on eraldi juttu punktis 4.3.
Kuna ma ise alustan novembrist Tallinna Ülikoolis mikrokraadiprogrammiga “Keeleteadlik aineõpetus”, siis oleks huvitav jagada teistega õpitut ja arutada, mida saame klassiruumis kasutada. Meie koolis on veel õpetajaid, kes õpivad ülikoolides ja teevad magistrikraadi. Seda arvestades tekib laiem teadmiste ring, mida üksteisega jagada. Tahan järgmise aasta algul seda õpitoa plaani tutvustada kolleegidele. Eks näis, kas meil sünnib midagi sarnast.
3.5 Palun analüüsige kahe näite varal oma koostööd lastevanematega.
Minul tuleb õnneks tõdeda, et otseselt suuri probleeme pole olnud, mida tulnuks vanematega arutada. Ma pole olnud klassijuhataja ning rühmasid on minul tavaliselt 2-3. Pigem on kokkupuutepunktid vanematega olnud õppetööst tulenevalt, kus vanemal on olnud vaja osaleda või toetada oma last.
Ukraina lapsi õpetades tuli minul arvestada, et ka vanemad ei rääkinud algul eesti keelt, aga õpilastel oli siiski vaja vanemate tuge. Kohe algul andsin vanematele teada, et suhtlemisel võime julgesti kasutada Google Translate’i abi ja kui isegi midagi nö tõlkes kaduma läheb, siis põhilisest sisust saame üksteisest kindlasti aru. Vanemad said seeläbi võimaluse ja kaasatuse olla osa õppimisest ja alati julgelt küsida.
Üks 6. klassi õpilase ema andis minule ekoolis alati teada, kui laps oli haige, et ma saaks täpsemalt kirjutada, mis teemad ja ülesanded me sel ajal koolis tegime. Väga hea oli teada, et lapsevanem oli väga osavõtlik ja hoolis lapse käekäigust koolis.
Näiteks kevadise matka kohta andsin vanematele teada, mida peaks lapsele kaasa panema, milline on sobiv riietus, mida me matkal teeme ja kui kaua me seal olema. Vanemad peavad teadma, et nende lapsed on turvalises keskkonnas ja minu ülesanne on anda kinnitus selle kohta.
6. ja 7. klassis oli teemaks perekond ja perepuu joonistamine. Tarvis oli intervjueerida kodus oma vanemaid ( üldjuhul ema, tädi või vanaema, sest paljudel olid isad Ukrainas) ja uurida, mida vanemad on õppinud, millise elukutse omandanud, kellena töötavad (töötasid). Ning võimalusel võtta kaasa perepilt. Selgitasin ülesannet ka lapsevanematele, et nad lööksid ülesande täitmisel kaasa ja toetaksid oma last, kes oli intervjueerija rollis.
Meeldiv kogemus oli see, kui õppeaasta keskel tõi lapsevanem oma poja (6. klass) isiklikult just eesti keele tundi ja meil oli enne tunni algust võimalus vestelda. Ema oli väga mures, kuidas laps koolis õppima hakkab, kuidas ta toime tuleb ja ootas minult julgustust. Ma ise arvan, et ema hirmud sai maha võetud just silma-silma kohtumisega, et emal oli võimalus näha õpetajat ja temaga rääkida.
Kuna eesti keele tunnis on läinud tarvis raamatuid, siis andsin vanematele abi ja juhiseid, kust saab raamatuid laenutada või kasutatuid raamatuid soodsalt leida. Ukrainast tulnud lapsevanemad ei teadnud, kus asuvad raamatukogud. Samuti andsin nõu, et lapsevanemad võiks oma kogukonnas ka üksteisele raamatuid laenata, kui laps on selle läbi lugenud. See suurendas klassi lastevanemate omavahelist tihedamat suhtlemist ning andis lapsevanematele tunde, et ülesande täitmiseks annab õpetaja ka infot ja abi nendele.
Ühe 7. klassi õpilasega oli minul tunnis mure, et kippus pidevalt telefoni kasutama. Kirjutasin sellest ekooli ja andsin emale teada, et telefoni kotti panemise asemel korjan mina tunnis õpilase telefoni ära. Juhtisin telefoni liigkasutamisele tähelepanu. Sain tagasiside, et ka kodus kipub laps õppetööde tegemise asemel telefonis mängima. Mõtlesin ja uurisin, millist nõu võiks lapsevanemale anda. Healt kolleegilt sain idee ja soovituse, et kodus võiks kasutada nn punktisüsteemi. Andsingi vanemale nõu, et iga tehtud ülesande eest saab laps punkti, mille ta saab hiljem preemia vastu välja vahetada. Näiteks lühikese mänguaja koos sõpradega. Enne koolitöö ja alles siis preemia. Ma ei oska öelda, kui edukaks see lapsevanemal on osutunud, sest ma ei tööta selles koolis enam. Aga olen rahul, et diskussioon sel teemal lapsevanemaga tekkis ja ma sain nõu anda.
4. Panustamine laiemasse hariduse ökosüsteemi
4.1 Palun tõendage osalemist valdkonna ja/või erialaühingute tegevuses.
Olen küll Õpetajate Liidu liige, aga lühikest aega ning panustada pole veel jõudnud. Samuti olen Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liige. See võimaldab mul edaspidi osaleda seltsi korraldatud koolitustel ja aruteludel, mis toetavad minu professionaalset arengut ja võimaldavad jagada kogemusi kolleegidega.
Väljavõtted liikmemaksu tasumisest.
Osalen regulaarselt Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Innove / Harno korraldatud eesti keele õpetajate võrgustiku seminaridel “Distantsilt targemaks”. https://harno.ee/distantsilt-targemaks-veebiseminarid? Viimati pakkus minule huvi seminar teemal “Luubi all õpetajate õppimine: õpimotivatsioon ja õpiringid”.
Olen FB grupi “Eesti keel teise keelena õpetajad” liige. Väga kasulik koht info saamiseks ilmunud õppematerjalide kohta, samuti seminaride toimumise kohta.
4.3 Palun tõendage osalemist erinevatel haridusvaldkonna avalikel üritustel, uurimis- ja/või projektirühmades.
22. oktoobril osalesin Tartu Haridusfestivali seminaril „Õhinapõhiselt tõhusaid õpistrateegiaid uurimas”. Kristiina Järvel ja Kaire Sumbergil on mõlemal õpetajana töötamise kogemust enam kui 20 aastat. Väga hariv oli kuulda, kuidas need õpetajad on oma koolis loonud õpistrateegiate õpiringi. Nad on uurinud, mida on tarvis õppimiseks, mis tingimustel ja kuidas on õppimine tõhus. Õpitoas tutvustasid nad oma kooli õpetajatega koosõppimise teekonda ja tõhusate õpistrateegiate katsetamist. Siit sain kinnitust, et õppimiseks ei pea õpetaja alati kuhugi välja minema, vaid saab ka oma koolis õppida. Tõuke õpiringi loomiseks Veeriku koolis andis probleem, et õpilased polnud rahul õppimisega. Õpetajad otsustasid ise minna ülikooli end täiendama ning jagasid seejärel oma teadmisi kolleegidega. Kahe kogenud õpetaja põnev teekond õpitubade käimalükkamisel oli väga inspireeriv.
Tartu Haridusfestivali seminaril „Õhinapõhiselt tõhusaid õpistrateegiaid uurimas”.
Olen ühinenud eTwinning virtuaalse platvormiga, et õppida kolleegidelt kogu maailmast. Vaatan sealseid veebinare.
Osalesin eTwinningu aastakonverentsil 23 oktoobril: “Tähistame seda, mis meid ühendab.” Sellel konverentsil kohtuvad õpetajad, koolid ja hariduse sidusrühmad kogu Euroopast, et arutada, kuidas haridus saab edendada kodanikuaktiivsust, demokraatiat ja ühiseid väärtusi.
Selle aasta teemaks oli esile tõstetud „Eluks vajalikud oskused“. Auhinnatseremoonial oli rõõm näha, et ka meie Tallinna Sõbrakese Lasteia töötaja Jelena Rattik sai tunnustuse. Õpetajad jagasid kogemusi, kuidas tehti erinevaid projekte õpilastega, millist toetust nad koolist said kolleegidelt ja ka õpilased ütlesid oma arvamuse, miks neile meeldis selles projektis osaleda.
Euroopa Komisjoni asepresident Roxana Mînzatu rõhutas oma kõnes, et iga edu keskmes on õpetajad. Nende roll kujundada kriitiliselt mõtlevaid inimesi, et meie ühiskonnas oleks vähem kriise. Masinad pakuvad lihtsaid vastuseid, mõtlema ja järeldusi peavad inimesed tegema. Sain teada, et järgmisel aastal esitab Euroopa Komisjon uue hariduse paketi, mille keskmes on ambitsioonikas Euroopa õpetajate ja koolitajate tegevuskava. Õpetaja ülesanne on aidata näha lastel eesolevaid võimalusi elus.
Hea meel oli selle üle, et järgmisel aastal keskendutakse lisaks õpetajate töötingimuste parandamisele ja elukutse tunnustamisele ka innovatsiooni toetamisele õpetamises. Avaneb rohkem võimalusi koolitusteks ja digivahendite kaasamiseks.
eTwinningu aastakonverents.
Euroopa Komisjoni asepresident Roxana Mînzatu avas aastakonverentsi. Tunnustuse sai ka meie Eesti õpetaja Jelena.
Annan oma panuse ka küsitlustes osalemisega. Näiteks osalen eTwinningu (rahvusvaheline koostöövõrgustik õpetajatele ja koolidele,) saadetud küsitlustes nagu näiteks viimases arvamusküsitluses, mis tunne on praegu hariduses töötada ja mida saab teha, et muuta see elukutse kestlikumaks ja tasuvamaks.
Küsitluses osalemine.
Olen osalenud Haridus- ja Noorteameti koolitusel “LAK-õppe võimalused õppeainete vahelise lõimingu toetajana”. See andis mulle praktilisi võtteid ja metoodikaid (nt visuaalid, lihtsustamine, kordamine, keeletoetus), mis aitavad kõigil õpilastel paremini õppida ning samuti oskuse kohandada materjale erineva keeleoskusega õppijatele.
Minuni jõudis info ühe põneva ürituse kohta. “Keelelahing” on noortele suunatud keeleõppemängu konkurss, mis kutsub 8.–12. klassi õpilasi looma mänge, mis muudavad keele õppimise lõbusamaks ja põnevamaks. Novembris plaanin osaleda “Keelelahingu” inspiratsioonipäeval.
Jagasin õpilastega infot ja pärast koolivaheaega paneme kokku tiimi, kes on huvitatud looma oma mänge. Õpilased saavad soovi korral ühtlasi teha sellest oma loovtöö. Vajadusel pakun tuge.
Võtan osa “Keelelahingu” konkursist.
Osalesin kuulajana augustis Delfi Arvamusfestivalil haridustemaatikat puudutaval paneeldiskussioonil “TI-hüppe ootuses. Kas Eesti haridus on valmis tehisintellekti revolutsiooniks?”. Arutelus osales haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kes tõi välja, mida programm pakub ja millised tegevused ees seisavad. Samuti oli huvitav kuulata programmi algatajat Linnar Viiki.
